Klientidega suhtlev tehisintellekt esindab teie brändi ja selle loomine nõuab sootuks teistsuguseid oskusi kui sisetööriistade arendamine.
Toimiva ja veenva agendi erinevus on pigem kontseptuaalne kui tehniline, sest enamik viipu kirjutatakse juhiste kogumina, mitte dialoogi kavandina.
Parema lähtekoha pakuvad keeleteadus ja kognitiivne psühholoogia: vestlustel on struktuur ning viibad loovad tähelepanu suunava keskkonna. Agendi käitumist kujundavad järjekindlalt see, mida asetate algusesse, mida kordate ja kuidas lõpetate.
Piirangutest on kasu ainult siis, kui need on täpsed. Liiga paljud erandjuhud muudavad suhtluse puiseks ja viibad kohmakaks; vähem otsuseid aitab keskenduda olulisematele.
Klientidega vestleva tehisintellekti loomine on ettevõttele keeruline ülesanne.
Isegi tehnoloogia kõige innukamate kasutuselevõtjate jaoks, kes on juurutanud töötajate tasandil koostöö tehisintellektiga ja võib-olla arendanud ka ettevõttesiseseks kasutuseks kohandatud tehisintellekti tööriistu, on tehisintellekti seadmine ettevõtte ja maailma vaheliseks suhtlusliideseks hoopis teine asi.
Ja see on tõepoolest ametikõrgendus. Kui tehisintellekt hakkab klientidega suhtlema, tõuseb ta töökast praktikandist ettevõtte volitatud töötajaks, paneb vormi selga ja hakkab klientide silmis brändi esindama.
Kaalul on palju. Iga eksimus on nüüd avalik ja võidakse jäädvustada.
Meie loodavad tooted on sageli mitme agendiga süsteemid, kus toimub ettevõtte tasandil keerukas suhtlus. See loogika võib aga olla lihtsam osa. Suurem proovikivi on veenda kasutajaid, et nad räägivad kogu aeg ühe agendiga ja et agendi jutt on väärt kuulamist.
Seepärast kirjutame viipu üha uuesti ja uuesti.
Mõne agendi valmimiseks on kulunud sadu viibaiteratsioone. Kõigil on sama eesmärk: püsida ülesande juures ja kõnelda viisil, mis kõnetab inimesi.
Viipade täiustamise kogemus on ajendanud meid inspiratsiooni otsides loovamalt mõtlema. Oleme hakanud laenama ideid teistest valdkondadest. Muidugi pole kõik toiminud ja toimivad lahendusedki on harva esimesel katsel õnnestunud. Nende katsetuste tulemusel on meie meeskonnas välja kujunenud tavapärasest viipade koostamisest erinev paradigma.
Süsteemselt toimiva ja vestluses hiilgava agendi erinevus pole üksnes tehniline, vaid kontseptuaalne. See on vahe maailma vahel, kuhu viip on agendi paigutanud, ja inimeste tegeliku suhtlusmaailma vahel, kus agent tegutseb.
Viimast iseloomustab mitmetähenduslikkus, millega inimesed on hästi harjunud ja milles heas usus suhtlejad orienteeruvad koostöös, järgides peeni väljaütlemata vestlusreegleid. Puuduliku ettevalmistusega agendi tunneb kohe ära.
Neljanda seina ehk Turingi illusiooni säilitamiseks saame õpetada agentidele dialoogikunsti, toetudes keeleteaduse ja kognitiivse psühholoogia teadmistele.
Keeleteaduses on keele tegeliku kasutuse uurimiseks terve tööriistakast, sealhulgas vestlusanalüüs, mis vaatleb, kuidas inimesed vestlusi hetkest hetkesse üles ehitavad ja juhivad. Viipade koostamisele rakendatuna annab see raamistik meile sõnavara, mille abil mõelda vestlusest mitte sõnade, vaid tegude vahetusena.
Mõned teod on praktilised, näiteks teabe hankimine või andmine, teised aga sotsiaalsed, näiteks hea kontakti hoidmine või pingete vältimine. Sellised sammud leiavad aset dialoogi ja selle etappide laiemas struktuuris, kus iga etapiga kaasnevad oodatud tegevused. Dialoogidel on algus ja lõpp, kuid ka teemavahetused ning isegi nende eelsed üleminekud – vahel kohmetud hetked, mil uus suund vihjamisi välja pakutakse, läbi räägitakse ja ridade vahel otsustatakse.
Möödarääkimisi tuleb pidevalt ette isegi siis, kui kõigil osalistel on parimad kavatsused. Kuigi inimeste dialoogioskus on erinev, on oluline mõista, et teie agendi taga oleval LLM-il pole kaasas isegi keskmise inimese intuitiivset suhtlusvaistu.
Keeleteadusliku analüüsi kõrval pakub kognitiivne psühholoogia täiendavat vaatenurka. See selgitab, kuidas tähelepanu, mälu ja otsustamine tegelikult toimivad: kuidas inimesed tähtsustavad alguses ja lõpus esitatut, kuidas kindlad ajendid kutsuvad esile järjepideva käitumise ning kuidas piirangud võivad kognitiivset koormust vähendades vabastada.
Viip ei ole juhiste neutraalne mahuti. See on tähelepanu suunav keskkond. Seega on oluline, mis asub alguses. Oluline on ka see, mis asub lõpus. Oluline on see, mida korratakse. Loendist jäävad inimestele üldiselt paremini meelde algus ja lõpp kui keskosa. Psühholoogid nimetavad seda järjekorraefektiks: esmasuse ja hiljutisuse mõjuks.
Praktikas näeme midagi sarnast ka LLM-ide puhul. Esimesed juhised loovad raami: kes agent on, millist rolli ta täidab ja millises maailmas ta eeldab end tegutsevat. Lõpujuhised mõjuvad sageli nagu „viimane asi, mida agent kuuleb“. Kui asetame kõige olulisemad juhised sinna, on suurem tõenäosus, et neid järgitakse.
Lisaks eri juhiste paigutuse hoolikale kaalumisele peaksime jälgima ka nende loodava piiri üldist kuju, mille sees agent tegutseb.
Juhised seavad agendile piirangud, vähendades lahendamist vajavate konkureerivate võimaluste arvu ja kitsendades kogu probleemiruumi. Viip peab sisaldama piisavalt piiranguid, et agendi ülesanne oleks jõukohane.
Inimtöötajate, eriti vähese kogemusega töötajate juhendamisel soovitab psühholoogia ülesande võimalikult üheselt sõnastada ja seeläbi kognitiivset koormust vähendada. Kuigi piirangud võivad tunduda vabadust pärssivatena, laseb väiksem otsuste arv keskenduda allesjäänud olulistele otsustele ja rakendada loovust tegevuste elluviimisel seatud piirides.
Seevastu püüd jätta agendile mitte ühtegi otsust, kirjeldades näidiskäitumiste loenditega kõiki mõeldavaid erandjuhte, loob tõenäoliselt puise vestluspartneri ja kohmaka Frankensteini viiba, mis koosneb lõpututest „kui“ ja „muidu“ tingimustest ning mida on painajalik hallata.
(Väheste näidetega viibad, see käib teie kohta.)
Selgete piiridega viip annab piisavalt kindla suuna, koormamata ülesandepüstitust üle ega halvates agenti. Sageli tähendab see, et agendile antakse vähem erandjuhte või sihte nii selle kohta, mida öelda või ütlemata jätta, kui ka selle kohta, kuidas seda teha.
Meie kogemuse järgi näitab vajadus kohandada piire väheste näidetega, et piirid pole piisavalt täpsed. Naaske põhijuhiste juurde ja täpsustage neid.
Kognitiivse psühholoogia vaatenurgast oleme mõelnud, kuhu paigutada viibas eri juhised ning milline juhiste hulk ja kvaliteet piiritleks agendi probleemiruumi kõige paremini.
Meenutades varasemaid keeleteaduslikke tähelepanekuid dialoogikunsti kohta, saame oma paradigma terviklikuks muuta, käsitledes dialoogikeskseid juhiseid agendi laiema ülesandepiiri osana.
Klientidega suhtleva tehisintellekti puhul on dialoog alati metaülesanne, tunnistame seda või mitte. Kui käsitleme dialoogi viibas teadlikult, suuname osa agendi võimekusest ehk „kognitiivsest koormusest“ dialoogi tajumisele ja sellele reageerimisele, parandades nii tema vestlusoskust.
Kompromissina peame aga tõenäoliselt põhiülesannet vähendama, et kogu probleemiruum jääks jõukohaseks ja selgelt piiritletuks.
Seega kujundame klientidega suhtleva tehisintellekti puhul parema dialoogi ja paremate otsuste tingimusi terviklikult. Meie eesmärk on luua väiksemaid, selgelt piiritletud agente, kelle põhiülesanne on asetatud dialoogi metaülesande konteksti või hõlmab seda. Me ei kirjuta kuhjade kaupa juhiseid, mida seejärel näidete abil täiustada. Kirjutame väiksema hulga viimistletud ja nii täpseid juhiseid, et näiteid pole vaja.
Selle viipade koostamise paradigma abil loome agente, kes mitte ainult ei püsi ülesande juures, vaid teevad seda ka vestlusliku elegantsiga.
Nüüd, kui kontseptuaalne maastik on kaardistatud, läheme järgmises blogipostituses praktilisemaks. Vaatleme mõnda põhimustrit, mis on kujunenud nende põhimõtete rakendamisel viipadele tegeliku katsetamise ja eksimise kaudu. Huvitaval kombel hakkavad tipptasemel mudelite pakkujad oma viipade koostamise juhistes sarnaseid mustreid kajastama. Järgmisel korral lähemalt.